nagu kivi langes südame pealt

tegusõnafraas

Jusku kivi langes südamelt, nõnda hää kerge olli.

Kui kuulsin, et nad õnnelikult Leningradi olid jõudnud, langes kivi südamelt.

Nagu kivi langes südame pealt ära, kui teada sain, et minu laulukladed alles on.

Õkva nigu kivi sattõ süäme päält.

Nigu kivi satte süäme päält maahha.

Ma pääsi kui kivikuurme alt ärä, miul läits ku kivi süäme päält ärä.

Läks kivi südamelt.

Südame peält veeris nago raske kiverink.

Nagu suur koorm mool südäme pealt ää võetud.

Sis nigu palk sattõ süäme päält maha, nii hää miil sai mul.

Nagu palk kaelast läks maha.

Sii palk on mul kaelast läinu, sii raske pauk on möödas.

Sain kohe nagu palgi kaela pealt ää.

nii kehalised väljendid. ja kui hea on neid lugeda, just seda portsu fraseologismide sõnaraamatu näitelauseid. kivi mu kujutluses on kindlalt nagu suur rändrahn ja palk on selline miki hiire koomiksis kujutatud silindrikujuline helepruun puu. siis peab ka süda olema hiiglaslik, et kuidagiviisi see räme suur kivi südamel kõlaks loogilisena.
või ma püüan seda kivi suurejoonelist raskust enda peas kuidagi seletada. või on just süda hästi väike, et kivi tundub rahnuna.

kuidagi jälle rongisissekanne. kui ma enne arvasin, et vau sügis, siis nüüd avaneb koduuksest väljudes ikka selline tõeline sügisepakett. ja kui lühikest aega. tahaks ju kogu aeg nautida sellist kollaste kataloogi. vist põhjus, miks ma sügist nii väga armastan, on see, et loodus paistab veits väsinud. mitte nii väsinud, et juba kohe jääb magama, aga selline nunnult empaatiline. et rampväsimusest hoolimata keedab sulle hilisõhtul veel ühe tee ja sätib end köögilaua taha toolile, üks jalg lõua all kronksus, sind kuulama. ja valgus on nii kollane ja ta läheb homme varahommikul ära enne kui sa ärkad, aga jätab sulle võtme ja võid magada nii kaua kui tahad ja võid külmkapist kõiki asju süüa.

olen jälle suhteliselt läbikukkunud oma katses mitte kogu aeg tööd teha, st selgelt on füüsilised ja vaimsed vajadused jäänud tagaplaanile. aga ma kuidagi vaatlen seda ja aktsepteerin. ühel hetkel oskan targemini tõmmelda. vähemalt on säilinud südamerahu suvalisel ajal pidurit vajutada, sest mingi positiivne pohhuism on imbunud mu närvilisse people-pleaser-mandelkehasse. seda vist kutsutakse traumast paranemiseks, mingil määral toimub see protsess kogu aeg ja praegune meeleseisund on väike võit. mida tahaks kohe tähistada. ja põhimõtteliselt tähistangi, sõidan pühapäeva hommikul pealinna koosolekule :—) aga see koosolek on kohvikus, niisiis on maandumine päris pehme — ja pigem võiks seda nimetada loominguliseks kohtumiseks ja hurjuhh, kohvitamiseks äkki isegi??

ära sõita mulle meeldib. on vähe asju, mis tekitaks minus rohkem elevust kui see, et olen hommikul teel teise linna ja tean, et õhtul jõuan kolmandassegi. nii palju võimalust imetleda seda kõrgsügist, tõsi küll, õhtusel sõidul on ilmselt juba hämar, aga saan kaks päeva viljandis olla, mis on totaalne sügispealinn. pinnavormid 500 palun.

sõber ütles, et minu aasta on. ma ei tea, mida see tähendab. ma olen väga usin asju tõlgendama ja eks see on mind elus palju toetanud. turvalisuse puudumisel seletada asju, otsida põhjuseid analüüsides. aju, pumpa nüüd! ja et oleks kiiresti. ma mingis mõttes tajun, et viimase aasta jooksul olen oma haardeulatusse päris mitu tervislikku tööriista saanud, niiet jess. nende hulgas nt see, et ära mõtle, et iga kompliment on backhanded või Su Sõber Salaja Vihkab Sind. niiii raske sellele vastu panna, ka praegu tunnen kõhus tuttava koha ära. sümptom kirja ja ninaots edasi. palju väikseid lugusid üritavad mind kogu aeg kätte saada, on kogu aeg üritanud, igal aastal, mitte ainult tänavusel. ja vähe vängemad prillid aitavad, ma pööran pead ja keegi ei kannagi kiirelt vedeltapeeti kõikjale, kuhu vaatan. kõikide asjade peale, kõrvale, sisse, täites praokesed ja peites pinnad mingi ühtlaselt valge ja säbrulise möksiga. komplektis ka hääl, mis seletab aktiivselt eesti top shopi dubleerija häälega “see kõik on kellelegi teisele mõeldud, ära siia vaata”.

lemmik on tegelt see kui selline tüüne pruun kollane jms kohtub erksavärviliste inimloodud asjadega. mis on juhtumisi nt kärtssiniseks võõbatud, või erkroheliseks. ütleme, et mingid suured masinad, vanad sõidukid. kindlalt metall. ja siis mõni üksik helesinine soojak keset pruuni põldu. ma ei tea miks see kontrastide moment nii kutsuv on, kuidagi lepitav või lohutav. et elusa ja elutu vahel, aga ka elusa ja elusa, elutu ja elutu vahel on pidevalt mingi suhe. ja see tähendab, et miski pole üksi. ja et mina pole. isegi, kui soojak tundub suht vähese kirjandusliku, see-eest kõrge majandusliku väärtusega asi. ja ma saan vaadata seda miskit Teist täpselt nagu ma vaatasin lapsena, mu lapsepõlves oli kordades vähem maastikke. kuidas võtta. tähendab, nad ei vahetunud nii sagedasti ja olid suhteliselt kõrge kaugusesse vaatamise võimalusega. aga see tugev asjade tunnistamise võime on jäänud nostalgiliseks. kui vähe on vaja. lihtsalt vaatad migneid asju. mis on omal kohal. kas nad on ise sinna kasvanud, või keegi on püstitanud kilomeetrite ja kilomeetrite kaudu elektriliine, mis oma peenikeste niitidega mõjuvad nagu selle koosluse loomulik osa. sest nad on nii enesekindlad!!! act cool ja sa sulandud kõikjale.

mõnusaid vaateid soovides